Enamik lapsi hakkab mingis vanuses tahtma endale oma koera. Mina ei olnud erand, seda enam, et teadsin - linnainimeseks ma ei jää ja minu koht on looduse ning loomade keskel. Unistasin koerast, kes oleks suur ja kartmatu, truu ning hell. Kakskümmend aastat hiljem sai minu unistus teoks. Enne veel, kui fila minu ellu tuli, sain oma esimese koerapidamise kogemuse airedale terrieriga, kelle nimi oli Štšursi-Tšardei ja kes elas ligi 13-aastaseks. Štšursi oli joviaalne ja positiivsust kiirgav koer, samas ka terrierile omaselt põikpäine.

Filasid olen pidanud alates aastast 2000, sellest perioodist sai alguse ka minu näitustepisik. Küll ei ole pikk tiitliterodu mu koerte nimede ees eesmärgiks omaette - kuigi näitused on meeldiv hobi, hindan koertes esmajoones iseloomu, korras psüühikat, tõule vastavat temperamenti ja tervist.

2004. aasta jaanuaris tuli meie perre ka Piiga elik “Tuust” Tallinna koerte varjupaigast – sõbralik, energiline ja kontaktialdis rottweileri-terrieri segu.